pühapäev, 17. veebruar 2013

Lambakints kitse retsepti järgi

Kuna värske talleliha iga päev pihku ei satu, siis peab seda neil harvadel juhtudel korralikult tegema. Retsepti näppasin Mari-Liisilt, kes kirjutab et see on tema esimene avalikkuses ilmunud retsept aastast  2003 ja algselt mõteldud kodukitse valmistamiseks. Töötas hästi ka lamba puhul. Originaalretseptiga võrreldes tegin mõned kosmeetilised muudatused.

Tarvis läheb:

üks lambakints
porgandeid

Marinaadiks:
2dl sojakastet
2dl õli
poole sidruni mahl
2sl palsamääsikat
pea küüslauku, küüned lapikuks vajutada ja jämedalt hakkida
1sl kuivatatud rosmariini
1sl kuivatatud majoraani
1tl sinepit
3sl mustsõstramoosi
purustatud musta pipart

Sega marinaadiained kokku ja pista liha kilekotis koos marinaadiga üleöö külmkappi. Aeg-ajalt keera kilekotil teine külg, kui külmkapist mööda minema juhtud. Pane liha koos marinaadiga 200 kraadisesse ahju ja küpseta tunnike, kui liha kipub kuivama, kasta marinaadiga. Siis pane ahjuvormi porgandid, langeta kuumus 150 kraadini, kata vorm fooliumiga ja küpseta veel tunnike või kuni liha valmis, eks see oleneb kintsu suurusest. Valmis. Kõrvale võid julgelt avada mõne väärikama punase veini, toit on seda väärt. Muusikasoovituseks lambalaul.

Kuna lambajuppe oli veel, siis tegin ka vana kooli ühepajatoidu, keetsin kondiga liha pikalt, siis puhastasin kondid lihast ja liha potti tagasi, siis pool kapsast, mõna aja pärast kolmeks lõigatud porgandid ja mõne aja pärast poolitatud kartulid. Maitseks liha keetes loorber, sool-pipar ja vürtsköömen. Lihtne ja hea.

kolmapäev, 6. veebruar 2013

Kas pizza või focaccia?

Avastasin ennast sellise dilemma ees kui otsustasin end pisut harida Itaalia klassikute vallas. Läks nagu ikka kui hakata otsima mõne klassikalise toidu algupära või "seda kõige õigemat". Alati, alati lõpeb see kümnete retseptidega, millest igaüks on väidetavalt see kõige autentsem.
Antud juhul siis erutusin pisut viimases "Oma Maitses" olevatest Itaalia retseptidest ja ühtlasi tuli meelde et ei ole kaua aega focacciat ehk siis maakeeli ümmargust lamedat pärmitaignast Itaalia nisuleiba teinud. Kiiks tuli sisse siis kui otsustasin järgi uurida mis vahe siis pizzal ja focaccial ikkagi on. Leidsin hulga erinevaid targutusi, läbivateks erinevusteks võib lugeda paksuse ja katte komponendid, samas aga leidsin foorumitest palju vaidlusi sel teemal ja piirkondi kus see vahe on niivõrd hägune et itaallased ise ka enam aru ei saanud ja vaidlesid kui põrgulised. Minu jaoks on focaccia aga lihtsalt pizzast paksem ja vähesema kattega. Ehk keegi oskab parema definitsiooni välja pakkuda. Retsept "Oma Maitse" ja Kersti Rea teksti baasil, pisut minu maitse järgi kohendatud. Antud taigen sobib nii pizza kui focaccia tegemiseks.

Focaccia

Tarvis läheb:
pudel valget veini
11g pakk kuivpärmi
150ml käesooja vett
225g jahu
2sl oliiviõli
1tl suhkrut
0,5 tl soola

Katteks:
kirsstomateid
päikesekuivatatud tomateid
musti oliive
rosmariini
oliiviõli
soolahelbeid

Pane vein külma. Sega kokku pärm, jahu, sool, õli, suhkur ja vesi. Sõtku korralikult ühtlaseks taignaks. Vormi taignast pall ja jäta kaussi rätiku alla ca pooleks tunniks kerkima. Vormi kerkinud taignast ümar lapik ketas, lase veel veerand tundi kerkida. Suru taignasse poolitatud kirsstomatid ja oliivid, puista peale hakitud päikesekuivatatud tomatid, rosmariin ja soolahelbed. Nirista peale pisut oliiviõli (mina kasutasin ära päikesekuivatatud tomatite purgis oleva õli) ja lase veel veerand tundi kerkida. Pane 10-15 minutiks 200-220 kraadisesse ahju, kuniks foccacia on pealt kuldne. Valmis. Võta külmast välja sinna pandud valge vein. Naudi. Ära lõika focacciat noaga, rebi lihtsalt kätega. Muusikasoovituseks Savage.