pühapäev, 19. juuni 2011

Suitsupõsk

Siinkohal on retseptiks seda vist palju nimetada, aga siiski.
Mine turule, vali korralikud tükid seapõske ja pane kaheks ööpäevaks soolvette.
Neli umbes 700 grammist tükki said ca 300 grammi soola. Peale soolamist seo liha kinni ja suitsuta neli tundi.
Temperatuuri ja ajaga liialdada ei maksa, põsk on suhteliselt õrn võrreldes tavalise lihaga. Sobib hästi leivale, herne-, värskekapsa- või oblikasupi põhjaks, omleti sisse jne. Veelkord tahaks rõhutada, et rupskeid ei ole mõtet karta, loom tuleb nahka panna ninast sabani. Muusikasoovituseks imekaunis lugu suvest.

teisipäev, 14. juuni 2011

Tuulehaug vs angerjas

Suitsutamishooaeg kogub tuure ja tekkis soov proovida "vaese mehe angejat" ehk siis tuulehaugi paralleelselt "päris" angerjaga. Peale selle et nad on mõlemad kalad ja kujult pikad-peenikesed, midagi maitse poolest ühist neis siiski ei ole. Ehk siis proovisin võrrelda võrreldamatut. Angerjas on rasvane, täidlase maitsega, haug kuivem ja nõrgema maitsega. Maitsvad siiski mõlemad, niiet mis siin ikka niiväga võrrelda. Valmistamiseks mõlemale kaks tundi päris soolast vett ja kaks-pool tundi suitsu. Pilti peaaegu teha ei jõudnud, ülemine kala siis angerjas, alumine tuulehaug. Julgen soovitada nii üht kui teist. Tulbid ja pojengid kah sel aastal ilusad, mõlemad on lilled, aga kummad ilusamad - ei tea. Muusikasoovituseks Johnny Rotten, keda varsti Rabarockil näeb-kuuleb.

neljapäev, 9. juuni 2011

Õhtusöök nagu tööpäev, Leib Resto ja Aed

Või ehk kuidas teisiti kui tööpäevaks/õhtuks nimetada õhtusööki mis venib kuue tunni pikkuseks. Süüdlaseks sedakorda vastavatud restoran Leib Resto ja Aed. Asukohaks siis vana hea Šoti klubi. Tööpäeva mõõdud sai õhtusöök aga seepärast et Tuuli mahitusel kogunes uut kohta kaema kaheksa blogardit (mina, Tuuli, Piret, Elis, Kätrin, Silja, Aet ja Liina), kelle ahnusel ei olnud piire ja tellimise käigus võeti sujuvalt ette peaaegu kogu menüü, kuna peale Kristjani (Kristjan Peäske, sommeljee) sissejuhatavat sõnavõttu jooksis meil mõtlemine kinni ja kõige loogilisem tellimus tundus olevat et toodagu meile kõike. Toodigi. Köögipoole pealt juhatas paraadi peakokk Janno Lepik. Alguseks vahuveini astelpajumahlaga ja fritidud jänest. Seejärel grillilt kana, tallemaksa (hitt) ja kala, juurde grillitud aedvilju, rohelist- ja kartulisalatit. Järgnevalt hernesupp, lihapirukas ja forellisalat. Siis kanarind, maheveis ja sibula tart. Magustoiduks brüleekreem (jään enda juurde et Eesti keeles on niipidi õigem) ja karamellkissell. Kusjuures, me sõimegi kõik selle ära, juurde Kristjani valitud veinid, üks parem kui teine. Keset ohjeldamatut toiduteemalist jutuvada ja pildistamist (mina kokki ei tüüdanud kaameraga nina all siiberdades, ausalt, seda tegid teised) avastasimegi ühel hetkel et kell kuus lauda istunud inimeste kellad juba keskööd näitavad, millest aga sugugi kahju ei olnud, sest iga järgmine tund oli järjest parem. Minu isiklikud eelistused olid aeglaselt küpsetatud veis ja fantastiline leivapuruga brüleekreem. Ära märkimist väärib ka asjaolu et kana, mida on väga kerge teha maitsetut, kuiva jne. jne, oli suurepärane.
Palju andis ka juurde istumiskohaks olnud aed, mis on vanalinna üks suurimaid ja elus muusika, mida tegid need teenindajad kes vahepeal enam joosta ei jaksanud ja korraks istuda tahtsid:), meeskond nagu orkester.  Rahakott jäi hindadega hetkel rahule ja loodab et see nii ka jääb. Niiet edu uuele kohale ja lõpetaks Kristjani sõnadega et üks nende eesmärke on mitte olla turistilõks vaid eestlased vanalinna tagasi tuua. Arvan et õnnestub. Lõpetuseks õpetus kuidas valmistada röstitud kalkunit.
Pildid: Tuuli Mathisen