Head uut!

Jälle on aastakene mööda läinud koos oma ilusate ja vähemilusate hetkedega. Vähemilusad püüdkem ära unustada, või noh, vähemalt kuskile seljaajusse suruda ja ilusad jätkem meelde. Viimase paari kuu jooksul ei ole ma siin eriti kirjutanud, aga mitte sellepärast et ma ei oleks süüa teinud, vaid vastupidi, tegin süüa rohkem kui eales varem ja kirjutamiseks ei jätkunud aega. Sellest aga edaspidi, kui muljed on pisut settinud. Täna aga sööge mida soovite, kellele roheline salat, kellele foie gras. Sööge kasvõi sparglit tomatikastmega. Mina soovitan ühte ilusat ahjupraadi, sellist nagu alloleval pildil. Kamar noaga ruutudeks ja soola-pipraga kokku hõõruda. Või sinepiga. Või hapuma õunamoosiga. Või nende kõikidega. 150 kraadi ja neli tundi ahjus hautamispotis. Siis ahi 200 peale, potikaas maha, kuniks kamar muutub kuldseks ja krõbedaks. Head uut toiduelamusterohket aastat! Muusikasoovituseks Ruja.

Vot selline lihatükk võtkegi. Pilt on pärit Marju pildimasinast.

Retseptid paberil

Seda siis sõna otseses mõttes - retseptid paberil. Nimelt valmis üks väikene projekt, kus ka minul on tagasihoidlik osa kanda. Siin ta on.

Saab retsepte nii pidulauale kui argiõhtuks, suppi ja kooki, eksootikat ja perereliikviat. On ilusaid pilte ja asjalikke nõuandeid. Lisaks väikesed elust ja muust huvitavast kõnelevad intervjuud kõigi kümne panustajaga, kelledeks olid peale minu veel: Aet ja “Aet köögis” Mari-Liis ja “Siit nurgast ja sealt nurgast” Ülle ja “Tiramisust ja Fata Morganast” Juta ja “What a wonderful world” Liina ja “Aglio e Olio” Tuuli ja “Ise tehtud. Hästi tehtud” Piret ja “Puhas rõõm” Elis ja “Elis köögis” ning Marju ja "Tassike"

Marju, kes on ka raamatu portreefotode autor, meisterdas ka väikese videotutvustuse. Kokku pani raamatu Tuuli ja täpsem info on ka kirjastuse lehel. Varsti teeme esitluse ka.

Restoranidenädala tipphetk

Saabus minule restoran Bordoos. Kuna Katrin on juba pika ja põhjaliku postituse (soovitan lugeda) selle kohta kirjutanud, ei hakka ma tema juttu üle kordama, kuna olen sellega igati nõus. Mainiksin lihtsalt üle mõned asjad, mis tegid mulle õhtusöögi niivõrd nauditavaks, et me ei häbenenud neli tundi laua taga istuda ja viimastena lahkuda. Eelkõige muidugi seltskond - minu lugupidamine, preilid.

Järgmiseks aga söök. Üldiselt suhtun ma kampaaniatesse alati pisukese skepsisega, sest enamasti tehakse siis mingi toode, olgu see siis söök või harjavars, kampaaniakorras ikka odavamalt ja ülejala. Bordoos, tuleb tunnistada, ei tuvastanud ma kordagi mingit allahindlust ei toidus ega teeninduses. Paar sõna toidust ka. Kulmu võttis kergitana kaks peakoka tervitust, see ei ole just igapäevane. Esimeseks siis õuna-kaneelivaht  ja teiseks veisesigar, kes OKO-s käinud, see sigarit teab, seal on nad küll lambast. Samuti suur valik omaküpsetatud leiba-saia erinevate maitsetega pluss erinevad määrded.

Seejärel kolm käiku - lihaveise tartar, lammas, šokolaadikook.

Minu kui toore liha armastaja jaoks tartar sulas suus ja peale esimest suutäit muutusin härdaks ning tellisin südame kinnituseks kiiresti kõrvale pitsi külma viina. Toorest kvaliteetsest lihast ei saa isu kunagi täis. Tartari peal olevat kitsejuustu sõin pärast eraldi, et puhast lihamaitset paremini tunda. Taldrikusse valatud tomati   consommé võiks minu arvates ka vabalt ära jätta, see tegi põhjas olevast krõbesaiast mittekrõbeda. Tegu on arvatavasti minu kiiksuga, olin veisest vasikavaimustuses ja lisandite jaoks polnud mahti.

Lammas (karree) oli pärit Iirimaalt ja ürdikoorik selle ümber perfektne. Sõin selle kiiresti ja jäägitult, loodan et meie jalgpallikoondis teeb varsti iirlastega sama.

Magusasõber ma ei ole, aga pakutud šokolaadikook ja jäätised olid minu arusaamist mööda ikka väga head. Järelduse tegin vaadates kuidas Silja enda magustoidu minutiga hävitas ja siis silus seda tegevust lausega "et aga jäätis oleks muidu sulama hakanud ja lauale voolanud". Mulle maitses muidugi ka.

Kohvi kõrvale sai veel hea tava kohaselt erinevaid väikeseid maiustusi, mis ei olnud küpsis kohvitassi serval, vaid korralikud käsitööna valminud trühvlid, marmelaad jne.

Teeninduse kohta kogu õhtu jooksul saab ütelda ainult kiitvaid sõnu, kelner teadis väga hästi mida ta lauda toob ja mis kõige tähtsam - ei mõjunud võltsilt.

Veini jõime pudeliga, kuna klaasiveine oli paraku ainult kolm, see on mõttekoht, näiteks kaks inimest, kellest üks on roolis ja teine ei leia kolmest veinist endale sobivat ja üksi pudelit juua ei soovi, võivad hätta jääda. Õhtu krooniks oli muidugi tõik et peakokk Tõnis Siigur lubas meid ka kööki uudistama ja ajas raskest tööpäevast hoolimata jupp aega juttugi. Kokkuvõtteks võib ütelda, et see koht on minu isiklikus Tallinna top kolmes.

Muusikasoovituse asemel aga õpetus, kuidas tõeline meister valmistab krevetipopkorni.

P.S Oma söögi-joogi maksis igaüks ise kinni, mainin nii igaks juhuks.

Pilti ei teinud, see on pärit Bordoo kodulehelt.

Lihapood kus tasub käia

Retsepti asemel väike meeldetuletus - kui Tartu maanteele asja, käige ikka Adavere lihapoest ka läbi, teepealt mõnedsajad meetrid viitade järgi sõita ei võta tükki küljest ja pärast on kodus aeg rõõmu tunda heast kaubast. Kuna poes just tunglemist ei ole, saab rahulikult müüjaga targutada, kõiki asju pakutakse soovi korral ka lahkelt maitsta. Kuigi sai seegi kord kena kimbuke asju kotti poetatud, jäi siiski palju huvitavat järgmist korda ootama. Muusikasoovituseks bõliina Stenka Razinist.

Vasakult: pasteet, keedusink keelega, kahte sorti piprasalaami, keeduvorst (no vahest ju võib) peekoniga, põdravorst juustuga, esiplaanil vinnutatud hobune.

Viigimari - singi ja kitsejuustu sõber. Kook kah.

Viigimarjahooaeg on ammu peal ja pärast pisikest otsimist leiab täiesti söödavad marjad turult/poodidest üles. Kuna ma magusatest marjadest-kookidest eriti tihti just ei kirjuta, siis viigimarjale teen möönduse lihtsal põhjusel - viigimarjad, olgugi magusad,  sobivad ideaalselt nii singi kui (kitse)juustuga. Samuti saab nendest toreda koogi, mida ka minusugune magusapõlgur rõõmuga sööb. Ühesõnaga, viigimarjad võib kohe ära süüa kas kitsejuustu ja mee või mõne hea toorsuitsusingiga, soovitavalt aga mõlemas versioonis. Kui neid aga üle jääb, võib teha viigimarja-kitsejuustu koogi. Retsepti leidsin ei mäleta milliselt veebisaidilt aga lähemal uurimisel selgus, et see oli sinna kopeeritud Nami-namist.

Tarvis läheb:

150 g pehmet kitsejuustu

100 g suhkrut
4 suurt muna
3 sl vedelat mett
2 dl 35% rõõska koort
1 tl vanilliekstrakti

100 g nisujahu

500 g viigimarju

veidi pruuni suhkrut

Hõõru kitsejuust suhkruga kohevaks, siis lisa ükshaaval vahustades munad. Sega juurde mesi, rõõsk koor ja vanilliekstrakt. Viimasena sega juurde jahu ning sega tainas ühtlaseks.Kalla tainas võitatud ahjuvormi. Lõika viigimarjad pikuti pooleks, laota vormi, lõikepind ülal. Puista peale veidi suhkrut. Küpseta 175-kraadises ahjus 30-40 minutit. Parim on pooleldi jahtununa. Mina kasutasin talumune, mis andsid suurepärase kollase värvi. Suhkrukogust aga vähendaksin poole võrra. Ära unusta veini. Pilt hiilgab oma viletsusega isegi minu niigi viletsate piltide taustal, aga nimetagem seda diplomaatiliselt dokumentaalkaadriks. Muusikasoovituse asemel suurepärane kainestusmaja tutvustus ja koogisõpradest meestele, kel kehakaal liiga kipub tegema, treenimisvahendid.

Küpsetatud kondid püha Juhani moodi

Korralik ninast sabani sööja läheb loomulikult ka kontide kallale. Üdikontide nimelt. Selline söök juba ükskõikseks ei jäta - võib tekitada nii vastikust kui vaimustust. Minu puhul seda viimast, muidu ju ei sööks.

Idee pärit siit, pealekauba veel hulk mõnusat lugemist ja mõtteid samast kohast. Algne retsept on pärit Londonist, ninast sabani filosoofia propageerija Fergus Hendersoni restoranist St. John. Antud retseptis mõned kosmeetilised muudatused.

Vaja läheb:
üdikonte (otsi turult)

Salatiks:
peterselli
šalottsibulaid (asja ajavad ka tavalised ära)
kappareid (kui ei ole, maailmalõpp ei saabu)
sorts õli
tirts sidrunimahla või veiniäädikat
soola
pipart

Pane üdikondiseibid/jupid püsti ahjuplaadile ja rösti 230 kraadi juures ca 30 minutit. Samal ajal viiluta õhukeselt šalotid ja haki petersell, lisa neile kapparid ja kastme komponendid. Serveeri üdi röstsaial/ciabattal koos salatiga. Viimistle maitse soola ja paari keeru piraga. Valmis. Mina tegin veel juurde ahjukartuleid sellisel viisil, et keetsin kartuleid ca 10 minutit, valasin vee ära, lisasin potti sortsu õli, riputasin soolahelbeid ja hakitud küüslauku, segasin kõik läbi ja valasin ahjuplaadile üdikontide kõrvale. Valmisid üheaegselt. Muusikasoovituse asemel õpetlik lugu, miks ei ole hea mõte konjakit varastada. 

Kirsisiirup arooniatest - puhas nostalgia

Nüüd õpetlik lugu nooremale põlvkonnale, kes ei ole nõukaaegseid tühje poelette näinud ja ei oska ettegi kujutada kui leidlikud olid inimesed tänu sellele. Kes tegi peedist pesumasinale trumli, kes soojustas ajalehega aknaid, kes tegi arooniatest kirsisiirupit. Justnimelt, arooniatest kirsisiirupit. Sellest sai segada nii morssi kui likööri ja niru kaubandusvõrk oli jälle üle kavaldatud. Retsept võib olla vanem või mujalt pärit, minu mälestustes aga on ta eelkõige seotud siiski tühjade poelettide ja vajadusest tingitud leidlikkusega.

Vaja läheb:

arooniaid

kirsilehti (või mustasõstralehti)

suhkrut

sidrunhapet

vett

Lao arooniad ja kirsilehed kihiti potti või ämbrisse ja vala peale keev vesi. Kilo arooniate kohta arvesta ca viis peotäit kirsilehti ja liiter vett. Lase kaks päeva jahedas seista. Kurna. Saadud vedelik lase keema ja lisa sidrunhape ja suhkur. Suhkrut võta umbes pool kilo liitrile vedelikule ja sidrunhapet kümme grammi liitrile. Keeda vedelikku ja riisu hoolikalt vahtu. Kui vahtu enam ei teki, vala saadud siirup kuumutatud purkidess/pudelitesse ja kaaneta/korgi. Tugev nostalgiamaitse on valmis. Muusikasoovituse asemel soovitus vaadata hea rühiga preilisid.

pildil olev seen ei puutu asjasse ja on täiesti retseptiväline

Veispõskede võrdlev hautamine, õlu vs vein

Tänu infokanalitele (Liina V) sain operatiivselt teada, et Keskturul on müügil veisepõske. Jõudsin turule, ootasin millal eesseisja (Liina K) omad (veise)põsed korvi ladus ja käes nad mul olidki. Siiamaani olin arvanud et Eestis kasvavad veised ilma põskedeta. Tegelikult ostavad restoranid need lihtsalt ära, ehk siis põske süüa saab iga kell, aga ise valmistada mitte just eriti tihti. Mis teeb meelehärmi, sest korralik ninast sabani söömise filosoofia järgija unistab ju ikka, et peale filee ja karbonaadi ka huvitavamat tooret vabalt osta saaks. Tõele au andes on asi tegelikult juba kordades parem, enam ei kukuta turul pikali kui veisesaba, küülikumaksa või sea südant küsid. Veisepõsk igaühele ei maitsegi, minule on ta ilus taine tükk pikaks hautamiseks. Vaadates oma saaki tekkis idee - teha koostiselt kaks identset hautist, erinevuseks ainult kasutatav vedelik. Koostise jätsin meelega võimalikult lihtsa, tõrjudes kõrvale kõik ideed alates tomatitest ja seentest lõpetades kadakamarjadega.

Vaja läks:

kaks puhastatud veisepõske

porgandit

sibulat (kasutasin šalotte)

küüslauku

varssellerit

pipart

soola

tumedat õlut (valisin Guinnessi)

punast veini

Pruunistasin põsed kiirelt pannil, maitsestasin soola-pipraga, panin väikestesse savipottidesse, lisasin jupitatud köögiviljad ja vedeliku. 4 tundi ja 150 kraadi. Mõlemad variandid said ootuspäraselt maitsvad, aga Guinnessi ma enam hautamiseks ei kasuta, midagi tuttavlikku oli puudu ja midagi võõrast oli üle. Tavaliselt kasutan ma õlledest hautamiseks kas Tõmmut Hiidu (kergemad asjad, kana, kapsas) või Saku Tumedat (liha). Proovida tahaks sama toitu veel mõne kirsiõllega. Sel korral võitis siis hautamisvedelikuna vein, aga mulle tundub et õlu ei ole oma viimast sõna veel ütelnud. Muusikasoovituseks Nancy Sinatra ja väike arutelu burgeriteemal.

Sügisesoovitused

Ammugi on käes ilus aeg - parimad kodumaides annid on valmis nii aias kui metsas. Alljärgnevalt paar soovitust asjadest, mis maitsevad eriti hästi vabas õhus valmistatuna. Grillimisest võib küll juba pisuke tülpimus olla kuid aias saab ka askeldada priimuse/väikese elektripliidi/väliköögi pliidiga. Olgugi toidud tavalised - juhul kui nad on valmistatud kodumaistest saadustest värskes õhus ja seal ka ära söödud - omandab ka kõige tavalisem söök killukese tänavusügise värvi, maitset ja rikkalikust.   

küpsetatud küüslauk

keedetud oad, kiirelt või ja küüslauguga läbi praetud, ohtra parmesaniga

kuuseriisikad sibula ja peekoniga

paneeritud suvikõrvits

prisked küülikud, suitsuta, hauta vms

küülikumaksad ja südamed, kiirelt praadida sortsu Põltsamaa Kuldsega

Muusikasoovituse asemel lugu oliivõlist 

Ära sülita allikasse ennem kui kaev valmis (ja ega seda siis kah teha tasu)

See vanasõna tuli meelde kui tekkis mõte et olenemata mitu aastat valmis olnud väliköök-suitsuahjust võiks ka vanale, metsa all olevale ja täiesti töökorras suitsuahjule väikese uuenduskuuri teha. Kuna tegu on äärmiselt lihtsa ahjuga, siis renoveerimise käigus juhtus nii et vanast ahjust jäid alles koht, üks toru ja pisut kive. Alljärgnevalt siis õpetus kuidas teha ühe päevaga suitsuahi, mis töötab hästi, on odav ja praktiline, kulutades vähe puid.

Niisiis - vaja läheb täispunn põrandalaudu, fibo plokke, toru, šamottkive, pliidiplaati, tsementi, liiva, savi, kruvisid.

Tee fibost sobiva suurusega vundament ja sinna peale põrandalaudadest kast. Lao kividest kolle ja ühenda see toru abil vundamendiga. Valmis.

Mõned olulised asjad ka. Kolle võib vabalt olla nn. umbkolle, ilma alumise õhuvõtuta, tõmbab küll, olles samas ökonoomne, võttes tänu sellisele ehitusele vähe puid. Toru peaks pisut tõusma suitsukasti suunas. Miks ei ole ahjul ust? Sellepärast et ei näe mõtet, ahjus sees on restide ja varraste jaoks eri kõrgustel liistud, saab ka pealtpoolt majandades vabalt hakkama. Üks rest on ka päris põhjas, juhuks kui miskit näpu vahelt pudeneb. Suitsutamise ajal on ahi lihtsalt kaetud kastisuuruse vineerplaadiga, mis on peale asetatud nii, et igasse nelja nurka jääb suitsu väljumiseks väike ava. Nii on ka mugav temperatuuriga mängida, vajadusel saab kaane pealt ära võtta või näiteks pool ahju kinni jätta. Kui ahi ei ole kasutuses, on suitsukast kaetud plekist katusega, peab kauem vastu. Väljastpoolt on ka puidukaitsevahendiga immutatud. Ühesõnaga - eks iga karu kiidab ikka oma kellasid, aga keda lihtne välimus ei häiri, siis ühe-kahe päevaga teeb täiesti korralikult töötava ahju. Nagu ikka, tahavad sellised asjad hiljem natuke mängimist, kuna iga ahi on erinev ja tahab sissetöötamist/harjumist, et teada saada valmistamistemperatuurid, aeg jne. Piltidel siis võrdluseks minu kaks ahju, väga erinevad, aga üks asi on neil ühine - mõlemad töötavad hästi. Allpool piltidel asjasse mittepuutuv päevakoer. Muusikasoovituseks Morrissey.

Suitsutatud küülik, caesar ja kann õlut

Kuna küünte vahele sattus värske küülik, rooma kapsas vohab peenras ja õlu mulle maitseb, siis kõik kokku on üks äraütlemata mõnus kooslus. Või iga asi eraldi - kah mõnus.

Vaja läheb:

küülik
sool
vesi
Pane küülik vette kus on lahustatud viis peotäit jämedat soola, hoia 24 tundi soolas ja siis ca 6 tundi suitsuahjus. Valmis.

Caesariks
rooma kapsast
parmesani
ciabattat või mingit sepikulaadset krutoonideks
3 küünt küüslauku, üks kastmesse, kaks krutoonidele
1 toores munarebu
1 tl Dijoni sinepit
1 sl sidrunimahla
3 tl Worcesteri kastet
8-10 sl oliiviõli
soola
pipart

Pane salatilehed taldrikule, vispelda kokku kaste milles on Worcesteri kaste, munarebu, sinep, sidrunimahl, purustatud küüslauk ja õli. Vajadusel viimistle maitset mõne komponendi lisamise või soola-pipraga. Prae saiakuubikud pannil krõbedaks ja lisa minut ennem lõppu hakitud küüslauk, sega see korralikult krutoonidega. Nirista kaste salatile, soovi korral sega läbi, tõmba peale koorimisnoaga lahked laastud parmesani ja lisa krutoonid. Antud caesar on minu maitse järgi ja ei pretendeeri autentsusele, olles siiski "sellele õigele" oluliselt lähemal kui paljudes söögikohtades läbi loomingulise lähenemise pakutav millegipärast caesariks nimetatav salat.

Õlleks

On vaja õlut. Juurde sobivad soolvees koos kauntega keedetud põldoad. Muusikasoovituseks Iggy Pop.

Suitsutatud Ungari pekk

Nüüd pisike šokiteraapia keset suve, rannahooaega, kaalujälgimist ja tervislikku murust toitumist. Sööme pekki! Kes arvab et pekk on mingi labane toit, (üks õige mees/naine muidugi nii ei arva), siis näiteks restoran Tchaikovsky peakokk Vladislav Djatšuk pakkus peakoka tervitusena just nimelt pekki ja see maitses hea. Teine koht kust saab head pekki on üks poeuberik Koplis. Kuna aga alati ei ole võimalik pekiisu tekkides minna Tchaikovskysse või Koplisse, tuli tegu ise ette võtta.

Tarvis läheb:

pekki, ca 300-500g tükid, saab turult

soola

paprikapulbrit

cayenne pipart

Pane pekk vähemalt kaheks ööpäevaks soolvette. Soolvesi olgu soolane, niiet maitstes ei tekiks mõtetki lonksuke alla neelata. Seejärel pane pekk ca neljaks tunniks suitsuahju, nii 60-80 kraadi juurde. Rasva eraldub pekist niikuinii, aga kui näed et seda liiast tilgub, langeta temperatuuri. Mina kasutasin suitsuahjus resti peal pekile aluseks poest ostetud lainelisi aukudega ühekordseid paksemaid fooliumaluseid. Ahjust võetud pekk suru igast küljest lõikelauale raputatud segusse, kus on neli osa paprikapulbrit ja üks osa cayenne pipart, võib ka käega segu peki sisse hõõruda. Lase pekk maha jahtuda, raputa ümberringi soolahelbeid või head meresoola, keera fooliumisse või pane toidukarpi ja lase vähemalt üleöö külmkapis taheneda. Edasine on elementaarne - õhukesed pekiviilud, pits kvaliteetset külma viina, kodune rukkileib, värske hapukurk, värske küüslauk, sibulakasvud. Töötab ideaalselt ka suvel, sellisel rõskemal ja vihmasemal õhtul. Muusikasoovituseks allveelaev Lembitu muuseumissejõudmise puhul suurepärane lugu filmist Das Boot.

Kartulivorstid, need päris õiged

Suhteliselt vähelevinud söök võrreldes veri- või tanguvorstidega, minu jaoks lapsepõlvemaitse, milleta ei möödunud jõulud, sünnipäevad, pulmad. Tehakse põhiliselt Märjamaa ümbruses. Esmapilgul paras ettevõtmine, tegelikult aga igati lihtne. Praeguses retseptis on tunde järgi pandud kogused, suhteliselt suured, tegin ikka nii et ilus oleks.

Vaja läheb:

Pakk sea käärsoolt 15m (saab turult, netist tellida)

8 kg kartuleid

2 kg soolapeekonit

5 korralikku sibulat

2 pead küüslauku

pakk majoraani 

pakk oreganot 

pakk köömneid

Tunde järgi soola-pipart, olenevalt liha soolsusest

Pane sooled tunnikeseks likku, vaheta paar korda vett.

Koori ja haki kartulid, minul oli spetsiaalne abivahend, aga saab ka noaga või sauseguri külge käiva nugadega potsikuga, see on küll väike, aga tükeldatud kartulid paari-kolme kaupa saab tegelikult väga kiiresti valmis. 

Haki liha ja sibulad-küüslauk suhteliselt peeneks või lase samuti nugadega potsikust läbi, sibul peeneks, liha pasteedilaadseks, või kasuta liha jaoks hoopis hakklihamasinat. Sega kokku kartul, liha, sibul-küüslauk ja maitseained. Lõika soolest ca 70 cm jupp, tõmba lehtri või poolekslõigatud plastist liitrise pudeli otsa, pane vorstisegu sisse ja topi pulgaga soolde. Korda tegevust kuni vorstid valmis. Mõned nõuanded - ära topi soolt väga täis, hiljem keetes kartul paisub, sool aga tõmbub kokku, vorstid võivad lõhki minna. Siduda ei ole otseselt vaja, soole ots tõmbub keevas vees ise kokku, jäta vorsti otsad lihtsalt mõni sentimeeter tühjaks, aga samuti võib sobiva vahemaa tagant vorstile paar keerdu peale keerata ja need kohad ka nööriga kinni sidusa. Ülejäänud soolikad pigista veest kuivaks, soola uuesti sisse ja pane tavalisse külmkappi, seisavad vabalt kasvõi aasta.

Niisiis, vorstid topitud, pada tulele, vette ka soola ja vorstid keevasse vette. Keeda hästi vaikselt, umbes 20-25 minutit. Võta vorstid välja, jahuta maha ja lase jahtuda. Lõplik valmistamine - kas grillil või praeahjus pealt kuldseks ja krõbedaks. Muusikasoovituseks India popp.

Loomulikult ei pea tegema selliseid pikki vorste, vaid võib soolikale sobiva maa tagant paar keerdu peale keerata ja niimoodi väikesed vorstid saada

Maasikajoogid tibakese kangemaga

Kuna selleks aastaks on maasika toormoos õnnelikult sügavkülmas maandunud, on aeg mängida ülejääkidega. Alljärgnevalt kaks joogiretsepti mis sobivad päikeselisse suvepäeva.

Maasika margarita
2 cl cointreaud või maasikalikööri
4 cl tequilat
sorts laimimahla
külmutatud maasikaid või toormoosi
purustatud jääd
Kõik komponendis blenderis ühtlaseks, kaunistuseks piparmünt.

Masika bloody mary
6 cl tomatimahla
12 cl maasikaid
4 cl viina
sorts laimimahla
5 tilka tabascot
paar keerdu musta pipart
sorts balsamicot
jääd

Kõik komponendid blenderis ühtlaseks, hiljem veel jääkuubikuid lisaks. Kaunistuseks värske kurk. Muusikasoovituseks prantsuse rock.

Suitsupõsk

Siinkohal on retseptiks seda vist palju nimetada, aga siiski.

Mine turule, vali korralikud tükid seapõske ja pane kaheks ööpäevaks soolvette.

Neli umbes 700 grammist tükki said ca 300 grammi soola. Peale soolamist seo liha kinni ja suitsuta neli tundi.

Temperatuuri ja ajaga liialdada ei maksa, põsk on suhteliselt õrn võrreldes tavalise lihaga. Sobib hästi leivale, herne-, värskekapsa- või oblikasupi põhjaks, omleti sisse jne. Veelkord tahaks rõhutada, et rupskeid ei ole mõtet karta, loom tuleb nahka panna ninast sabani. Muusikasoovituseks imekaunis lugu suvest.

Tuulehaug vs angerjas

Suitsutamishooaeg kogub tuure ja tekkis soov proovida "vaese mehe angejat" ehk siis tuulehaugi paralleelselt "päris" angerjaga. Peale selle et nad on mõlemad kalad ja kujult pikad-peenikesed, midagi maitse poolest ühist neis siiski ei ole. Ehk siis proovisin võrrelda võrreldamatut. Angerjas on rasvane, täidlase maitsega, haug kuivem ja nõrgema maitsega. Maitsvad siiski mõlemad, niiet mis siin ikka niiväga võrrelda. Valmistamiseks mõlemale kaks tundi päris soolast vett ja kaks-pool tundi suitsu. Pilti peaaegu teha ei jõudnud, ülemine kala siis angerjas, alumine tuulehaug. Julgen soovitada nii üht kui teist. Tulbid ja pojengid kah sel aastal ilusad, mõlemad on lilled, aga kummad ilusamad - ei tea. Muusikasoovituseks Johnny Rotten, keda varsti Rabarockil näeb-kuuleb.

Õhtusöök nagu tööpäev, Leib Resto ja Aed

Või ehk kuidas teisiti kui tööpäevaks/õhtuks nimetada õhtusööki mis venib kuue tunni pikkuseks. Süüdlaseks sedakorda vastavatud restoran Leib Resto ja Aed. Asukohaks siis vana hea Šoti klubi. Tööpäeva mõõdud sai õhtusöök aga seepärast et Tuuli mahitusel kogunes uut kohta kaema kaheksa blogardit (mina, Tuuli, Piret, Elis, Kätrin, Silja, Aet ja Liina), kelle ahnusel ei olnud piire ja tellimise käigus võeti sujuvalt ette peaaegu kogu menüü, kuna peale Kristjani (Kristjan Peäske, sommeljee) sissejuhatavat sõnavõttu jooksis meil mõtlemine kinni ja kõige loogilisem tellimus tundus olevat et toodagu meile kõike. Toodigi. Köögipoole pealt juhatas paraadi peakokk Janno Lepik. Alguseks vahuveini astelpajumahlaga ja fritidud jänest. Seejärel grillilt kana, tallemaksa (hitt) ja kala, juurde grillitud aedvilju, rohelist- ja kartulisalatit. Järgnevalt hernesupp, lihapirukas ja forellisalat. Siis kanarind, maheveis ja sibula tart. Magustoiduks brüleekreem (jään enda juurde et Eesti keeles on niipidi õigem) ja karamellkissell. Kusjuures, me sõimegi kõik selle ära, juurde Kristjani valitud veinid, üks parem kui teine. Keset ohjeldamatut toiduteemalist jutuvada ja pildistamist (mina kokki ei tüüdanud kaameraga nina all siiberdades, ausalt, seda tegid teised) avastasimegi ühel hetkel et kell kuus lauda istunud inimeste kellad juba keskööd näitavad, millest aga sugugi kahju ei olnud, sest iga järgmine tund oli järjest parem. Minu isiklikud eelistused olid aeglaselt küpsetatud veis ja fantastiline leivapuruga brüleekreem. Ära märkimist väärib ka asjaolu et kana, mida on väga kerge teha maitsetut, kuiva jne. jne, oli suurepärane.

Palju andis ka juurde istumiskohaks olnud aed, mis on vanalinna üks suurimaid ja elus muusika, mida tegid need teenindajad kes vahepeal enam joosta ei jaksanud ja korraks istuda tahtsid:), meeskond nagu orkester.  Rahakott jäi hindadega hetkel rahule ja loodab et see nii ka jääb. Niiet edu uuele kohale ja lõpetaks Kristjani sõnadega et üks nende eesmärke on mitte olla turistilõks vaid eestlased vanalinna tagasi tuua. Arvan et õnnestub. Lõpetuseks õpetus kuidas valmistada röstitud kalkunit.

Pildid: Tuuli Mathisen

 

Kaks aastat blogil täis

Sel nädalal täitus märkamatult kaks aastat esimesest postitusest. Tänu soovile oma retsepte kõigile kättesaadavas kohas hoida on juhtunud mitmeid asju - ja kõik need on positiivsed. Olgu siinkohal välja toodud toidublogimise plusspooled.

Tutvumine teiste omasugustega, korraliku eestlasena kasutan juhust tervitada teisi blogardeid ja muidu lugejaid - küll te teate keda ma mõtlen.

Mitmed huvitavad toidualased üritused, tänud korraldajatele - küll te teate keda ma mõtlen.

Kustumatud elamused restoranidest, tänud kokkadele - küll te teate keda ma mõtlen.

Inspiratsioon teistest blogidest, tänan - küll te teate keda ma mõtlen.

Mitmed tulevased huvitavad üritused, tänud kutsujatele ja korraldajatele - küll te teate keda ma mõtlen.

Soovin kõigile ilusat grilli, suitsuahju, aedvilja, külma supi ja valge veini hooaega.

Kuna viimasel ajal on kole kiire olnud, siis paar soovitust lihtsa toidu huvitavamaks tegemiseks.

Kana a la Thomas Keller. Maitsesta kana ainult soola ja pipraga. Kuumuta praeahi 230 kraadini ja pane kõrbemise vältimiseks seotud tiibade ja koibadega kana ahju. Poole tunni pärast alanda temperatuur 210 kraadini ja küpseta veel ca pool tundi. Ära torgi ahjuust, ära kasta kana, ära karda et kana ei jää mahlane. Võta kana ahjust, lase 10 min. toibuda, lõika lahti ja serveeri. Üllatud kui hea on nii lihtne kana. Trikk on kõrges temperatuuris.

Kartulipuder suitsuvorstiga. Lase jupp kvaliteetset metslooma täissuitsuvorsti kombainis peeneks ja sega kartulipudrusse, teeb maitse hoopis paremaks.

Karulaugupestos kasuta piiniaseemnete asemel mandleid, jällegi natuke teistsugune.

Muusikasoovituseks lugu suveööst.

Toores sealiha viinas marineeritud tomatitega

Sealihasõbrana julgen soovitada carpaccio tegemist ka sealihast. Kuna aga klassikaline carpaccio retsept on natuke pehmekene selle jaoks, võtsin Tuuli blogist hoopis piprahärja retsepti. Tegu on pigem böfi ja carpaccioo ristandiga, seda siis nii maitsestamise kui valmistamistehnoloogia kui serveerimise poolest. Sinna juurde sobivad ilusti ka bloody mary tomatid, millede idee on võetud siit, eestikeelse retsepti leiab aga ka Nami-Namist.

Vaja läheb:

üks sea sisefilee

tunde järgi musta, rose, valget, rohelist pipart

meresoola umbes sama kogus kui pipraid kokku

Puhasta seafilee kelmetest, uhmerda kõik piprad ja sool puruks (kui sellist võimalust pole, võta viie pipra segu) ja suru kõik see seafilee külge. Keera filee toidukilesse ja jäta külmkappi vähemalt üleöö maitsestuma. Siis tõsta filee vähemalt ööpäevaks sügavkülma. Ennem serveerimist võid liha uuesti paarika tunniks tavalisse külma tõsta. Seejärel lõika paberõhukesed viilud ja serveeri röstsaia, hakitud sibula ja marineeritud kurgiga. Carpacciolembesemad võivad serveerimisel kasutada ka oliiviõli, sidrunimahla ja parmesani. Omal kohal on ka viinas marineeritud tomatid.

Tomatid:

250 g kirsstomateid

200 ml viina

tugev sorts tabascot

kolm tugevat sortsu  Worcestershire kastet

soola

musta pipart

Tee tomatiotstele noaga kerged ristikujulised sisselõiked ja lao tomatid toidukarpi sisselõige ülevalpool, vala peale maitseainetega segatud viin, pane kaas peale ja lase paar ööpäeva külmkapis seista. Serveerimisel nõruta tomatid kuivaks, paku juurde ürdisoola ja musta pipart, mille sisse tomatit kasta. Ülejäänud viina sisse pane kas uued tomatid või sega sellest bloody mary kokteili, lisades tomatimahla ja kaunistades varsselleri ning värske kurgiga. Muusikasoovituse asemel õpetus, kuidas teha kilpkonnasuppi.