teisipäev, 28. detsember 2010

Kanamaks Liibanoni moodi

Järgnev kirjatükk ei olegi mitte niivõrd retsept kui ühe huvitava tooraine tutvustus. Huvi rupskite vastu on mul endiselt ja pakk kanamaksa leidub sügavkülmas pea alati. Kanamaks on odav ja hea tooraine, mis poes naljalt niisama silma ei hakka - seda kas ei ole või ei osata sellist asja üldse otsida. Reeglina siiski enamuse suurte poodide külmletis olemas. 
Nami-namist leidsin 36 kanamaksaretsepti, alates pasteedist (väga hea), lõpetades grillitud maksavarrastega. Alljärgnevalt siis kanamaks Liibanoni moodi (Qasbet djaj meqliyeh), retsept Nami-namist, natuke enda maitse järgi kohendatud. Seda valmistasime ka Liibanoni koolitusel ja roog on  Liibanoni mezze-laua tavaline koostisosa. Toidu teevad huvitavaks maksa maitsestamiseks meile ehk pisut ebatraditsioonilised maitseained.

Vaja läheb:

3 sl oliiviõli
1 sibul
5 tk nelki
500 g kanamaksa
0.5 tl jahvatatud vürtspipart
0.25 tl purustatud musta pipart
soola
4 küünt purustatud küüslauku
1 sidruni mahl
2 sl hakitud värsket koriandrit (kui koriander ei maitse, siis peterselli)

Lõika kanamaksad väiksemaks (nt kaheks-kolmeks tükiks).
Kuumuta pannil mõõdukalt tugeval kuumusel hakitud sibulat koos nelkidega. Lisa ettevalmistatud kanamaks ja prae 4-5 minutit aeg-ajalt segades.
Maitsesta vürtspipra-soola-pipra seguga. Lisa sidrunimahl ja hakitud küüslauk, sega läbi ning kuumuta minut aega. Puista peale hakitud koriander ja serveeri. Vaatamiseks talvine multikas

teisipäev, 7. detsember 2010

Vorschmack, Mannerheim ja Soome Vabariigi aastapäev

Soome Vabariigi aastapäeva puhul on õige söök vorschmack. Päevaleht ja Mari-Liis kirjutavad sellest nii: Marssal Mannerheimi (1867–1951) peetakse Soomes vorschmack’i maaletoojaks. See slaavi päritolu roog oli tema sagedaseks eelroaks Helsingi Savoy restoranis. Alvar Aalto disainitud aegumatu interjööriga restoranis pakutakse tänini väidetavalt Helsingi parimat vorschmack’i.
Hakkliha ja heeringas koos
Vorschmack’i võib teha kas ainult lambalihast või lambalihast koos teis(t)e liha(de)ga. Helsingi restoranis Juuri pakutakse hoopistükkis uluki-vorschmack’i. Originaalis käis valmistamine nii, et lambaliha küpsetati praena ja seejärel aeti läbi hakklihamasina koos heeringa (üks heeringafilee kilo liha kohta) ja sibulaga. Kilu, küüslauk, konjak ja tomatipasta on hilisemad maitselisandid ja neid võib vastavalt maitsele kasutada või mitte kasutada. Saadud mass pandi mitmeks tunniks ahju küpsema. Vorschmack’i ise teha ei ole üldse keeruline, küll aga tuleb arvestada teatud ajakulu. Et kaugeltki igas kodus pole enam hakklihamasinat, on uuemad retseptid köögikombaini-usku. Hakkliha, heeringat, kilu, sibulat ja küüslauku hautatakse koos ahjus ühtekokku kolm tundi. Õnneks ei pea kõiki neid tunde ahju ääres valvama, mõned korrad tuleb ainult segada. Õiged lisandid – peet, hapukurk, kartul, hapukoor – kõrvale, ja nauding on garanteeritud.
Asja kaugemale uurides jõudsin otsaga välja hoopis juudi kööki, kus seda toitu tehti ainult heeringast ja pakuti samuti eelroana. Erinevate variatsioonidega retsepte on muidugi ohtralt. Konkreetne retsept siis Mari-Liisilt.

Vaja läheb:

2 sl võid
400 g lambahakkliha
400 g veisehakkliha
1 hakitud sibul
3 hakitud küüslauguküünt
100 g soolaheeringafileed (s.o üks keskmine heeringafilee)
4 vürtsikilufileed
2 sl kontsentreeritud tomatipastat
u 700 ml vett
sl konjakit
pipart
Sulata pannil või ja pruunista selles hakkliha helepruuniks. Lisa sibul, küüslauk ja tükeldatud soolaheeringas. Järgmiseks lisa tükeldatud kilufileed ja tomatipasta. Lõpuks vala hulka konjak ja vesi. Lase kaane all pool tundi vaiksel tulel keeda. Seejärel peenesta saumikseriga. Vala segu pannile tagasi (või ahjuvormi) ja pane ahju. Lase küpseda 150 kraadi juures 3 tundi. Sega aeg-ajalt ja jälgi, et põhja ei kõr­beks. Kui tundub, et vett on liiga väheks jäänud, lisa vett. Võta ahjust ja maitsesta pipraga. Serveeri vorschmack peedi, hapukurgi, hapukoore ja ahjukartulitega. Ära unusta külma viina või akvaviiti. Mannerheimist ja marskin ryypyst loe siit.
Muusikasoovituseks soome popiklassika.

reede, 19. november 2010

Siga ninast sabani - sea gras - tõeline Eesti gurmee

Kuna november on ametlik sealihakuu, siis mida muud ikka teha kui midagi seast, kasutades filosoofiat ninast sabani, ehk siis kasutades ära kõik, sealhulgas rupskid ja muud tükid milledele tihti viltu vaadatakse või midagi peale ei osata hakata.
Alljärgnev retsept on Tõnis Siigurilt ja valmistamisõpetus Tuuli blogist, maitsestatud enda äranägemist mööda. Koostis ja valmistamine võivad ehk esimese hooga ehmatada, tulemus on aga suurepärane. Mis puutub koostisainetesse, siis seamaksa ja pekki  mina Tallinnas  poest ei saanud, minge turule.

Tarvis läheb:

500 gr seapekki
700 gr seamaksa
1 l piima (pool peki keetmiseks ja pool maksa leotamiseks)
2 kangi kaneelikoort
1 tl jahvatatud muskaati
2 tl soola
1 tl pipart
1 tl suhkrut
4 cl kalvadost (Tuulist inspireerituna läks hoopis Põltsamaa Tõmmu 2002)

Tükelda maks ja pane piimaga likku. Lõika pekk paari cm suurusteks kuubikuteks ning pane potti. Kalla peale ca 0,5 l piima ja kaneelikoor. Keeda vaiksel tulel potis pekki 3 tundi. On oht, et piim hakkab põhja kõrbema, niiet temperatuuriga ei tohi liialdada, samas peab pekk siiski keema. Kurna pekk ning jahuta. Kurna ka maks piimast.
Pane keedetud pekk ja maks köögikombaini ning püreesta. Lisa maitseained. Hõõru läbi tiheda sõela, et mass oleks hästi kreemjas ja ühtlane (see on tülikas, aga tasub vaeva)
Kalla kuumakindlasse vormi/vormidesse (mina kasutasin terriinivormi), kata fooliumiga ja kuumuta ahjus vesivannis/teises suuremas vormis (kuhu on valatud keev vesi sama kõrgele kui vormis olev mass) ca 40 minutit 110 kraadi juures. Lase külmas 24 tundi taheneda. Serveeri röstsaial, kõrvale sobib sama Põltsamaa Tõmmu. Muusikasoovituseks laulev siga.

neljapäev, 11. november 2010

Kana satsivi

Tore Gruusia roog, tehtud nii nami nami Gruusia köögi koolitusel kui ka kohapeal järgi proovitud. Retsept on samuti pärit nami-namist. Toidu teeb huvitavaks kreeka pähkli ohter kasutamine - mitte lisandi vaid ühe põhikomponendina. Gruusias on kreeka pähkel tihti mitmete toitude koostises, erinevalt maitsestatud kreeka pähkli massist täidiseid, pallikesi, kastmeid jne. leiab laualt sageli.

Vaja läheb:

1 kana
1 sibul
2 loorberilehte
soola
vett

Satsivi-kaste:

3 sl õli
3 hakitud sibulat
250 g kreeka pähkleid
6 küünt küüslauku
1.5 tl jahvatatud kaneeli
0.5 tl jahvatatud nelki
1.5 tl jahvatatud koriandriseemneid
2 tl jahvatatud saialille õielehti
1 tl jahvatatud musta pipart
1 tl paprikapulbrit
0.25 tl Cayenne'i pipart
0.5 kuni 1 tl soola
3 sl punast veiniäädikat
kuni 1 l kanapuljongit

Antud joru nõuab pisut esinduslikumat maitseainesahtlit, saialilli ei pruugi kõigil leiduda. Kui need ära jäävad, ei juhtu midagi, samas on nad igas apteegis saadaval. Niisiis - pane kana potti, kalla vesi peale. Kuumuta keemiseni, koori pinnale kerkinud vaht. Siis lisa kooritud sibul (tervelt), loorberilehed ja veidi soola. Keeda tasasel tulel umbes 30 minutit. Võta kana potist välja ning aseta ahjupannile “kõhuli”. Lisa pool klaasitäit keeduleent. Küpseta 200-kraadises ahjus 20-30 minutit, kuni kana on küps. Kanakeedupuljongit ära minema viska! Jäta ta rahulikult kana küpsemise ajaks pliidile kokku keema (redutseeruma).
Lase kanal veidi jahtuda, siis a) lõika umbes 10 tükiks ja laota kenasti serveerimisalusele või b) eralda kanaliha kontide küljest ja jaota kanatükid vaagnale. (Esimene on traditsioonilisem ja ehedam variant, teine on suure seltskonnaga söömiseks mugavam variant).
Samal ajal kui kana küpseb valmista satsivi. Peenesta kreeka pähklid ja küüslauguküüned köögikombainis. Kuumuta potis õli, lisa hakitud sibul ning prae klaasjaks. Lisa potti pähklisegu ning kuumuta paar minutit. Tõsta kõik uuesti köögikombaini ning töötle peenemaks (saad jämedakoelise pasta).
Pane uuesti potti ning lisa maitseained (v.a. veiniäädikas). Kuumuta paar minutit, pähklisegu hoolega segades.
Lisa vähehaaval kuum kanaleem (7-10 dl). Keeda tasasel tulel aeg-ajalt segades umbes 20 minutit, kuni kaste veidike pakseneb. Sega juurde veiniäädikas. Kalla satsivi-kaste vaagnale laotud kanatükkidele ja lase jahtuda. Serveeri toasoojalt, kaunista granaatõunaseemnete, jõhvikate vm värvikirevaga. Valmis. Kõrvale sobib hästi kohalik vein, meil saadaolevate tootjate omadest soovitaks Teliani Valley veine. Muusikasoovituseks traditsiooniline Gruusia meestelaul. 

esmaspäev, 1. november 2010

Turukaup

Pühapäeval keskturul jalutades sain sealt nagu alati kõik vajaliku (ainult putka nr. 85 hatšapuri oli läbi müüdud - kes teab see teab).
Sain lambahakkliha, põdravorsti muskaadiga ja ilma, sinki, võid, suitsutatud sulugunit, hapendatud küüslauku, värsket soolakurki, hapukapsaid küüslauguga (esimesel pildil) ja veel hulga vajalikku patta panemiseks. Mõte aga liikus omasoodu, liikus turgudele ja laatadele. Miks on meie turukultuur selline nagu ta on, ehk siis pea olematu. Samas kui Euroopas, kuhu me ennast kindlalt loeme, on turg kui kauplemis- ja sotsiaalse suhtluse koht igati aktsepteeritud, Aasiast, Lähis-Idast jne. rääkimata.
Meil on turg pigem koht mille poole enamus vaatab kerge põlgusega, omades ei tea kustkohast võetud arvamust et turg on koht pensionäridele, kust saab reeglina halba kaupa ja pealeselle veel petta kah. Eks juhtub sedagi, olenevalt kaupmehest, aga kus seda ei juhtuks, supermarketid pole mingi erand. Enamasti sellised arvajad muidugi ise turul pole käinud. Loomulikult - iga päev kellast kellani tööl käiva inimese jaoks on mugavaim lahendus supermarket, lao aga käru täis ja korras, ka mina teen nii. Supermarket aga ei tohiks kujuneda ainsaks kohaks kus sisseostud tehakse, niimoodi kaob side millegi naturaalse, ehtsaga. Turult ostetud kaup ei ole steriilne, turukaup on elus, sellega saab kaasa tükikese päris elu, pisut müüjat ja emotsiooni. Hetkel küll suurt peale Keskturu Tallinnas suurt ei ole,  mööndustega kvalifitseeruvad veel Nõmme, Viimsi, Pirita, Linnahalli kalaturg ja veel mõned. Paljulubav on ka varsti avatav uus Sadama turg. Niiet, kel viitsimist, tahtmist ja võimalust, tehke marketi asemel vahetevahel tiir ka turul, ostke kodumaist kaupa, tehke müüjatega juttu, saate väärt emotsiooni ja ka raha jääb kodumaale. Piltidel Ashgabati keskturg Türkmenistanis ja mõned asjad Tallinna Keskturu kaubavalikust. Muusikasoovituseks head skad.

neljapäev, 28. oktoober 2010

Egiptuse köögist

Eelnevale postitusele jätkuks paar sõna Egiptuse ja Lähis-Ida köögi kohta. Nimelt kutsus mõned päevad tagasi endale külla Egiptuse restorani El Pasha omanik Khaled, et tutvustada sealtkandi paremaid palasid. Pikalt ei pidanud kaaluma kas minna või mitte, kuna Lähis-Ida maitsed on mulle alati meeldinud ja ise olen teinud mitmeidki Liibanoni, Maroko jne. köökidest pärinevaid sööke, kuna mulle meeldivad kikerherned, läätsed, pommu, vürtsköömen, vürtspipar, kaneel ja huvitavad kooslused, näiteks lambaliha kaneeliga jne.
Tänu sellele ja nami-nami Liibanoni ning Kreeka koolitustele tundus võõrapäraste nimedega menüü suhteliselt tuttav, samuti toitude koostisained. Khaled rõhutas, et toit peaks maitsma mitte nagu Egiptuses restoranis, vaid nagu Egiptuses vanaemal külas. Nii ka oli, toit maitses hea, pakuti põhimõtteliselt läbilõiget kogu menüüst, isiklikud lemmikud olid pommu-ürdi-vürtsisalat (badinžan) ja viinamarjalehed riisitäidisega (warak enab), põhjusel et suhteliselt palju liha sööva inimesena tekitavad minus alati sümpaatiat taimetoidud, mida ma olen nõus sööma põhiroana ja ilma liha juurde saamata. Lihatoidud olid samuti kõik head, lemmikuks vast  lamba-veisehakklihakebab (kofta kebab). Kohvijoomiseks on ülakorrusel  idamaine ruum madalate diivanite, lauakeste ja muude kohustuslike vilede-kelladega. Sümpaatne koht kuhu läheks teinekordki. Muusikasoovituse asemel teemakohane videosoovitus, kus tantsib Leena

esmaspäev, 25. oktoober 2010

Kefta ja tabbouleh

Kuna keskturul oli igasugust ilusat lambaliha, tabas mind ületamatu soov mingi Lähis-Ida söögi järele kus oleks kooslus lammas ja kaneel, kuna see on lihtsalt nii hea kooslus. Valik langes Liibanoni köögist pärit lihapallidele ehk keftale ja kõrvale tegin samuti sealtkandist pärit tabbouleh ehk siis bulgurisalati ohtra peterselliga. Retseptid on pärit nami-nami Liibanoni koolituselt ja on ka nami-nami veebisaidil olemas.

Kefta - vaja läheb:

2 keskmise suurusega sibulat
50 g siledalehist peterselli
600 g lambahakkliha
0.5 tl jahvatatud kaneeli
0.5 tl Liibanoni 7-vürtsisegu või jahvatatud vürtspipart
soola
musta pipart

Pane tükeldatud sibulad ning petersell köögikombaini ning peenesta. Sega sibul, petersell ja hakkliha. Lisa maitseained ning sega läbi.Vormi märgade või õliste käte abil umbes kreeka pähkli suurusteks pallideks. Aseta küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile.Küpseta 230-kraadises ahjus 10-15 minutit, kuni pallikesed on pealt pruunistunud ja seest küpsed.

Tabbouleh - vaja läheb:

2 dl eelküpsetatud bulgur-nisu (saadaval juba enamuses suuremates poodides)
4 dl keevat vett
2 tl soola
hästi suur peotäis hakitud värsket siledalehist peterselli (suur peotäis tähendab tõesti suur)
peotäis hakitud värsket münti
4 hakitud talisibulat või kümmekond tavalist sibulakasvu
2 kuni 3 hakitud tomatit (praegusel aastaajal on maitse ainult kirsstomatitel, neid läheb cs 250g karp)
0.5 tl jahvatatud vürtspipart
0.5 dl värskelt pressitud sidrunimahla
0.5 dl oliiviõli

Pane bulgur-nisu kaussi, kalla peale keev vesi ning lase 20-30 minutit paisuda. Kogu vesi peaks bulgurisse imenduma - kui seda ei juhtu, siis kurna vajadusel.Lisa bulgurile sidrunimahl, oliivõli, sool ja jahvatatud vürtspipar, lase maitsestuda. Sega petersell, münt, sibulapealsed ja tomatid ning sega bulgur-nisu hulka. Sega salat enne serveerimist läbi. Muusikasoovituseks surematu mrs. Miller

teisipäev, 12. oktoober 2010

Kõrvitsasupp ingveri, muskaadi ja koorega

Ma ei seedi silmaotsastki kõrvitsasalatit, neid marinaadis kuubikuid nelgiga. Ei mingit lapsepõlvetraumat, ka kõigesööjal võib olla üks asi mida isegi külas ja viisakuse pärast ei söö. Muid kõrvitsatoite söön aga meeleldi. Alljärgnev kõrvitsasupp on segu mitmest retseptist, minule meelepäraste koguste ja koostisainetega, niiet konkreetsele retseptile viidata ei saa, küll aga viitaks Pirita turule, kust saab mõnusaid kõrvitsaid, mahedaid ja puha. 

Tarvis läheb:

sorts oliiviõli
100 g võid
ca 3-4 cm tükk ingverit
1 sibul
6 küünt küüslauku
2 tl karrit
500 g puhastatud kõrvitsat
1 porgand
2 kartulit
2 õuna
1 l köögiviljapuljongit
2 dl vahukoort
pool muskaatpähklit

Kuumuta potis õli ja või, hauta selles hakitud sibul, küüslauk ja ingver. Maitsesta karriga. Lisa tükeldatud porgand, kõrvits, õunad ja kartulid.Vala peale kuum puljong ja keeda, kuni kõik koostisosad on pehmed. Lisa vahukoor. Riivi või kraabi noaga sisse muskaat. Püreesta sauseguriga või blenderis. Timmi maitse paika, lisades kas sojakastet, laimimahla, palsamäädikat või muud enesele meelepärast kraami. Serveeri näiteks koos praetud peekoniga.Valmis. Muusikasoovituseks sügisklassika.

esmaspäev, 13. september 2010

Lesta suitsutamine

Jätkaks suitsutamisteemadel.
Suitsulest on üleüldse üks minu lemmikkalu ja panen siis kirja kuidas mina neid teen.
Alguses olgu kohe öeldud, et minu arvates tuleb parim kala puidust suitsutuskapiga ahjust, teisele kohale paneksin kiviahju ja kolmandale metallahju. Mis muidugi ei tähenda et igast ahjust korralikku kala ei saaks, kel aga võimalus, võrrelgu.
Roogi lestad nii, et pea jääb otsa, pese hoolikalt ja pane kaheks tunniks soolvette. Kilo kalade peale ca  50-70 grammi soola, olenevalt sööjate maitsest.
Teine võimalus on pestud kalad kihiti kaussi laduda ja soola lihtsalt vahele riputada. Sool olgu jämedamapoolne, igatahes mitte tavaline peen lauasool.
On ka võimalus üldse mitte soola panna ja alles hiljem, ahjust võttes kalad kasti laduda ja sooja kala kihtide vahele jämedat soola riputada. Mina aga tahan õige maitsega kala soojalt kohe süüa ja hilisemat soolamist ja üksteise otsas hautamist ei poolda.
Võta lestad soolveest/kausist ja lüki vardale. Paljud teevad kalu restil, mulle meeldib kasutada vardaid. Vardale lüki lestad pea ülevalpool selgroo lähedalt lõpuse tagant, sõrmega tunneb ilusti, kus muidu tugevas kohas on pehme koht, kust (korralikult teritatud) varras ilusti läbi läheb, justnagu kahe luu vahelt. Pea ülevalpool sellepärast, et siis ei tilgu kalast protsessi käigus hea ja parem välja.
Kui lestad ahjus, siis ca tund aega lahtise ahjuuksega/kaanega väga vaikset tuld, et lestad korralikult ära kuivaks, nii et käega katsudes oleks kala kuiv nagu paber. Algne vaikne tuli garanteerib ka selle et kalad vardast alla ei kuku, samuti on ju eesmärgiks suitsu-, mitte keedukala, ehk siis vardasse ajamine versus restil tegemine - varras sunnib kannatlikkusele, aega kulub rohkem, aga tulemus on maitsvam, seest mahlasem, liha tekstuur konkreetsem ja kala visuaalselt ilusam.
Kui rohkem kui üks-kaks kala alla sajab, oled alguses temperatuuriga liialdanud või varda valest kohast läbi ajanud, ehk siis - rest olgu igaks juhuks all olemas.
Järgmine 30-45 minutit, olenevalt kalade suurusest, võib ahjuuks/kaas kinni olla ja temperatuur kõrgem. Päris lõpus võib soovi korral 15 minutit  tooreid lehti ja oksi panna. Sellist lõpus toore materjali kütmist kasutan ainult kalade puhul, liha puhul mitte.
Kogu protsess siis ca kaks tundi. Paljud teevad kala kõvasti kiiremini ja teistmoodi, aga eks igaühel ole omad nõksud ja iga karu kiidab omi kellasid. Mina ütlen et lesta suitsutades tark ei torma. Valmis. Ära unusta külma õlut. Muusikasoovituseks imeilus Eesti lugu Viidingult ja Ehalalt.
Pilt on tõesti kole, küll ma kunagi ilusama ka teen.

pühapäev, 22. august 2010

Liha ja kana soolamine/sidumine/riputamine suitsutamiseks

Alljärgnev postitus on ehk pisut spetsiifiline ja eeldab suitsuahju olemasolu, samas olen saanud viimasel ajal piisavalt palju teemakohaseid küsimusi, et uskuda - suitsuahje kerkib nagu seeni ja need kel juba olemas, kasutavad järjest rohkem. Järgnev tekst ei pretendeeri retsepti mõõtu jutule, eks iga karu kiidab ju ikka oma kellasid, pigem on see valik aja jooksul omandatud kogemusi.
Niisiiis paar asja, mida peaks silmas pidama.
Soolamine - soolakogus ja soolamise aeg oleneb suuresti lihatüki suurusest, soovitaks märg- ehk siis soolvette soolamist. Ajaliselt võiks liha soolas olla ca poolteist-kaks ööpäeva ja selle aja kohta võiks soolakogus olla umbes kaks dessertlusikatäit kilole lihale. Vett piisavalt et lihatükid sees vabalt loksuksid. Kes soovib kiiremini, peaks soolakogust suurendama. Kana soolamiseks soovitan kolm tundi ennem ahju panekut kana seest ja väljast jämeda soolaga üle hõõruda/raputada, nii pool peotäit per kana ja jahedas kohas ahjupanekuni mõtelda lasta, sellest piisab täiesti.
Sidumine - peale soolasolekut on oluline liha sidumine, kuna näiteks kondita liha on suhteliselt vedel ja vajab tugevamaks sidumist, samuti ei kuiva korralikult seotud liha seest ära. Sidumiseks peab kasutama vana head takunööri, seda saab kas vanaemalt, ehituspoest, jyskist või tiimarist. Sidumine algab lihatüki peenemast otsast, st. mis jääb ahjus ülespoole ja kust konks läbi käib. Paraja nöörijupi (selgub katsetades) ots keeratakse ümber liha - tüki otsast nii paari sendi kauguselt ja umbsõlm peale. Siis hakatakse nööri ca 3-4 cm sammuga ümber liha justnagu spiraalis kerima, ainult selle vahega et nööri vaba ots pannakse peale iga ringi iga kord spiraali keeru alt läbi ja pingutatakse kogu kupatust. Lihatüki teise otsa jõudes käib nöör üle tüki otsa ja teiselt poolt pannakse nöör ümber spiraali iga keeru. Pisut segane selgitus, aga ehk pilt annab asja mõtte edasi. Kanal piisab koibade kokkusidumisest, et oleks kust riputada, soovi korral võib ka tiivad keha ligi siduda.
Riputamine - S-kujulised konksud nööri alt läbi. Muusikasoovituse asemel vaadake kustkohast tulevad jõuluvanad sest varsti on see aeg käes ja hea on olla informeeritud.

kolmapäev, 4. august 2010

Aiamööbli ehitus

Kuna poest ei ole alati võimalik leida endale sobivaid asju, eriti selliseid millel hinna-kvaliteedi suhe paigas oleks, saab neid ka ise teha. Aiamööblit näiteks.

Vaja läheb:
Paar pitsi viina (või pisut enam)
Sõber Rened
Puitu (5x15, 10x10, 5x5, 2x10)
Tööriistu
Kulumaterjale (kruvid, nurgad, immutusvahendid)

Tee nii. Kutsu sõber külla, võta temaga paar pitsi viina (või pisut enam) ja tee plaan, st. idee, joonis, mõõdud jne. Idee, joonise ja abikäte eest tänud sõber Renele. Järgmisel päeval hakka varakult pihta ja 11 tundi hiljem on kahe mehe jõul toorikud valmis. Ülejärgmisel päeval töötle puidu pinda vastavalt maitsele pussnoa, traatharja, liivapaberi ja immutusvahendiga. Valmis. Ava külm õlu. Muusikasoovituseks kuuma linna lugu Billy Idolilt

esmaspäev, 2. august 2010

Ilusad suvehetked

Üle poole suvest on läinud, eriti kirjutanud ei ole viimasel ajal. Mitte et ma enam ei sööks või süüa ei teeks, aga alati on ju sada häda, küll on liiga palav, küll on vaja kuskile minna, küll on külas üldhaigus - kes ei tea mis on üldhaigus, siis selgituseks olgu öeldud - üldhaigus võib olla laiskus, pohmell, manana suhtumine, veel mingid x asjad, või kõigi eelpoolmainitute segu.
Seepärast ei panegi sedakorda kirja mingit retsepti, vaid valiku asjadest mis sellel suvel on meeldinud ja mida julgen ka teistele soovitada.
Alljärgnev jada sarnaneb mõne D kategooria naisteajakirja soovitustejoruga, aga uskuge, on rohkem väärt.
Niisiis:
Käige ära Krabi külateatris

Kuulake Jaan Tätte kontserti

Sööge Ragne tehtud kooki ja jooge piisake armanjakki Mahedikus

Jooge valget veini Supelsakstes

Külastage Hiiumaad, siig, lest, jne. kohustuslik

Käige külas abikelner Hummeril, ta on väga külalislahke, Merrit ja Jaan pakuvad süüa-juua kah.
Suvi ei ole ju tegelikult veel kaugeltki läbi, niiet elamusi jõuab veel kindlasti juurde koguda, lõppu veel ka paar lihtsat suvesööki üheks päevaks, lihtsalt meeldetuletuseks kui head on lihtsad asjad.
Hommikuks röstsai munaga

Lõunaks kalasupp

Õhtuks grillitud küüslauk ja paneeritud suvikõrvits.
Ilusat suve jätku ja muusikasoovituseks üks igihaljas lugu suvest ja rannast Astrud Gilberto esituses

pühapäev, 13. juuni 2010

Rabarberimoos lihale ja juustule

Kuna esimene rabarberivaimustus on möödas, koogid ja kissellid tehtud, aga järjest rohkem ja suuremaid rabarbereid võtta on, pakuks välja ühe lihakõrvase, ehk peenema nimega tšatni. Panen siis ka selgituse Nami-Nami kokandussõnastikust - Chutney (eesti keeles 'tšatni') on India päritolu äädikapõhine kaste, mis tekitab söögiisu. Seda pakutakse koos liharoogadega. Tšatnit valmistatakse ka marjadest ja puuviljadest ning neid on nii magusa- kui ka kibedamaitselisi.
Kuna retsepte on palju siis antud retsept ei pretendeeri mingile autentsusele, vaid on tehtud puhtalt minu maitse järgi. 

Vaja läheb:
500 g rabarberit
2 suurt sibulat
6 spl pruuni suhkrut
5 spl veiniäädikat
2 tl karrit
1 tl sinepiseemneid
1 tl jahvatatud ingverit
0,5 tl jahvatatud muskaatpähklit
0,5 tl jahvatatud vürtsköömenit

Koori ja tükelda rabarber ja sibulad, pane kõik komponendid paksupõhjalisse potti ja keeda tasasel tulel ilma kaaneta aeg-ajalt segades ca tund. Maitse ja vajadusel lisa suhkrut, äädikat või maitseaineid. Valmis. Sobib hästi nii liha, kana kui juustuga, samuti dipikastmeks.
Muusikasoovituseks päevakohane jalgpallilugu

pühapäev, 6. juuni 2010

Ribirull

Paar sõna viimasest singiteost. Tavaliselt teen ma sinki suhteliselt väikestest piklikest läbikasvanud tükkidest, mis on kaks ööpäeva soolas olnud. Seekord aga tabas mind väikeses lihapoes (Sääse lihakarn Mustamäel) inspiratsioon. Nimelt oli seal müügil suurtesse, ca 1,5 kilostesse rullidesse toidukilesse keeratud ribiliha. Võtsin prooviks kaks rulli. Harutasin rullid lahti, hoidsin üleöö soolvees - 5 spl meresoola ja niipalju vett et liha oli kausis kaetud - siis liha rulli tagasi ja nagu ikka takunööriga kinni. Kümme tundi kuiva lepasuitsu ja igati maitsev sink valmis. Kõrvale must leib, värske hapukurk ja külm viin. Ahjaa, kanu tegin ka, kanad hõõrun jämeda soolaga seest ja väljast üle ja lasen kaks tundi ennem ahjupanemist mõtelda. Muusikasoovituseks väike nostalgialaks.

pühapäev, 9. mai 2010

Väsind kondile

Kuna oli järjekordselt vaja sõita Otepääle, et sealt 23,4 km kevadjooksu Elvasse sibada, siis on tunne nagu ikka pärast seda üritust, tagajalad värisevad, kõnnak on pisut ebaharilik, aga meel rõõmus. Sellise füüsilise pingutuse peale on hea tagasiteel õlut juua ja koju jõudes ennem päris söögi kallale asumist kosutada ennast paari parema palaga.
Siinkohal tahan juuresolevat pilti pisut lahti seletada. Nimelt asub Adaveres kohaliku lihatööstuse pood, kust on hea Tartu poolt tulles läbi hüpata, pühapäeval kella kaheksani õhtul lahti ja puha. Võimalusel käin sealt ikka läbi. Müüjad on sõbralikud ja pakuvad kogu kaupa lahkesti ka maitsta. Niisis, alusel on sealt poest pärit veisesink, kitsevorst ja vinnutatud hobune. Seda viimast ei ole ma kusagil mujal müügil näinud. Soovitan kõiki neid lihatooteid. Kurgid on värsked hapukurgid, sügisel pidage meeles, et kevadel saab ennem korralikku lühikest kurki kui mustasõstra põõsalt lehti. Sestap pange ikka aegsasti kimbuke mustsõstralehti ja tillivarsi sügavkülma. Marinaad on minul järgmine - liitri vee kohta üks spl soola, üks spl suhkrut, üks spl äädikat ja kolm küünt viilutatud küüslauku, mustsõstralehed ja tillivarred loomulikult ka. Pitsis on korralik külm Ukraina viin, mis on valatud eelnevalt pitsi löödud vutimunale, juua tuleb seda nii, et kui on viin alla voolanud, tuleb munakollane suus katki suruda. Paistab kummaline, aga tasub proovimist. Sama asja kirjeldati ka maikuu "Oma Maitses" Niisiis on pilt lahti seletatud ja õnnelik jooksulõpetaja võib ütelda nagu seda tegi kunagi vanaisa - ehh, võtan ühe väsind kondile ...

pühapäev, 11. aprill 2010

Sõir ehk kohupiimajuust

Sõira retsepte on terve nett täis, põhjus miks ma ka siia selle lisan on lihtne - julgustada sõira tegema ka neid, kes arvavad et tegu on millegi keerulisega. Ei ole, kogu protsess on äärmiselt lihtne ja kiire. Muuseas, minu versiooni puhul on tegu ka suurepärase õllekõrvasega, suht soolaka ja küüslaugusega.

Vaja läheb:
1 l piima (tavaline 2,5 või 3,5 protsenti)
600 g kohupiima (kasutasin 200g pakke, 0,1 rasvasisaldusega)
50g võid
2 muna
kolm suurt küünt küüslauku
2 tl soola
2 tl köömneid (võib kuumal kuival pannin korra läbi röstida, jääb aromaatsem)

Kuumuta piim keemiseni, lisa ühtlaseks segatud kohupiim ja kuumuta, kuni eraldub vadak, st. potti jääb kohupiim ja kollakas vedelik. Kalla marliga vooderdatud sõelale ja lase 20 minutit nõrguda, võid ka vedelikku käega välja suruda. Sulata potis või, sega sinna juurde soolaga lahtiklopitud munad, peeneks hakitud küüslauk, köömned ja nõrgunud kohupiimamass. Tõsta pott uuesti tulele.  Kuumuta pidevalt segades veel ca 5 minutit, kuni kogu mass on ühtlane, aga ära keeda!
Pane kaussi hanguma ja lase üleöö külmkapis seista. Valmis.
Lõpetuseks väike soovitus, kuidas peab tulema puhkuselt

reede, 12. märts 2010

Kana õllepurgil

Tükk aega mõtlesin et kuidas sellise toidu nimi eesti keeles kõlada võiks, aga no mõtle mis sa mõtled, ikka hakkas kummitama "purk p.....s kana" ja muu säärane. Niiet kui kellelgi on pakkuda mõni hea ja kõlav nimetus, muudan sööginime ümber.
Idee on pärit siit, maitseained on oma suva järgi kokku segatud, neid võib muuta või asendada kuidasiganes.

Tarvis läheb:
1 terve jahutatud kana
1 purk õlut
1 tl jahvatatud vürtsköömenit
1 tl jahvatatud ingverit
1 tl paprikapulbrit
0,5 tl cayenne pipart
1 tl musta pipart
1,5 tl soola
oliiviõli
sidrunimahla
mõni küüs küüslauku

Alusta sellest et ava õlu ja joo pool sellest ära. Seejärel tee õllepurgile mingi terava asjaga üles serva auke juurde ja lisa õllele hakitud küüslauk. Sega kõik maitseained kokku ja lisa niipalju õli ja sidrunimahla et tekiks midagi pastalaadset. Määri kana sellega kokku ja suru õllepurgi otsa. Küpseta 180 kraadi juures 1,5 tundi. Valmis. Ära kohe kana ahjust välja võta, lase tal praokil uksega väljalülitatud ahjus veerand tundi mõtelda. Kanast tilkunud vedelikust saab hea kastme. Purgis järgi olev õlu viska minema. Lõpptulemus peaks olema pealt krõbe ja seest pehme ning mahlane.
Muusikasoovituseks vana hea Marc Almond kes on kunagi ka Tallinnas käinud ja kelle kontsert oli üks parimaid kus ma elus käinud olen.

esmaspäev, 8. veebruar 2010

Kanamaksapasteet konjakiga

Kuna rupskitele ei pöörata Eesti köögis millegipärast piisavalt tähelepanu (või tundub see mulle) ja poepasteedid pole suuremad asjad - maitse jätab soovida ja koostises on uskumatuid asju, millel pasteediga mingit pistmist ei ole, siis panen siis ühe pasteediretsepti.
Retsept ei ole otseselt kuskilt pärit vaid on mitmete retseptide kooslus mulle sobivate kogustega.

Vaja läheb:
500g kanamaksa
150g võid
2 sibulat
5 küünt küüslauku
4 spl konjakit
1 tl jahvatatud muskaatpähklit
musta pipart
soola

Prae hakitud sibul ja küüslauk võis klaasjaks ja pane blenderisse või köögikombaini. Prae maksad, nii et nad oleks läbi küpsenud, kuid mitte kuivad. Pane maksad samuti blenderisse, lisa sool, pipar, muskaat, konjak ja võikuubikud. Töötle ühtlaseks massiks, pane kaussidesse, lase jahtuda ja pane külma. Valmis. Pasteeti õpetas kunagi korralikult sööma Saluste talu peremees - tema sõnum oli - sai on ainult abivahend et pasteedikuhi suu juurde viia, niiet paks kiht saial või niisama söömine on igati lubatud:) Muusikasoovituseks puhast nostalgiat.


laupäev, 23. jaanuar 2010

Suitsujuustusupp krevettidega

Üks minu lemmiksuppidest, kiire valmistada, maitseb kõigile. Retsepti algupära ma ei mäleta, koostis on vastavalt enda maitsele aastatega paika loksunud.

Vaja läheb:
300g suitsujuustu
5 dl kanapuljongit
4 dl kohvikoort
pool tassi vett
2 spl jahu
200g külmutatud kooritud krevette

Koori suitsujuust, koori maha ka pruun kiht mille sa tavaliselt ära sööd. Lõika juust kuubikuteks ja pane keevasse puljongisse. Keeda kuni juust on korralikult sulama hakanud. Lisa pooles tassis vees lahustatud jahu ja kohvikoor. Kuumuta kuni juust on täielikult sulanud ja vispelda ühtlaseks. Tõsta pott tulelt ja lase 5 minutit tõmmata. Seejärel pane potti külmunud krevetiklots. Kui see on lahti sulanud on supp valmis. Serveeri saiakrutoonidega. Soovi korral raputa peale ka mandlilaaste. Valmis. 

Peedisupp kookospiima ja kurgisalatiga

Retsept on pärit Nami-Namist, pisut minu maitse järgi kohendatud, toit ise Indiast. Kõlab esimese hooga pisut veidra kooslusena, kuid on üllatavalt maitsev.

Vaja läheb:
sorts õli
5 dl aedviljapuljongit
4 dl kookospiima
5 küünt küüslauku
500g keedetud riivitud peeti
1 laim või pool sidrunit
pool teelusikat jahvatamata vürtsköömenit
soola, pipart

Salatiks:
värsket kurki
1 küüs küüslauku
peterselli
soola

Pane poti põhja õli, kuumuta selles paar minutit vürtsköömenit ja viilutatud küüslauku. Lisa puljong ja peet, keeda 15 min, lisa kookospiim ja lase uuesti keema tõusta. Seejäel vala supp blenderisse ja püreesta. Kui blenderit pole, kasuta sausegurit. Kui seda ka pole, jäta nagu on.
Peale püreestamist pane supp potti tagasi, maitsesta laimimahla ja vajadusel soola-pipraga.
Serveeri kurgikuubikutega mis on segatud peterselli, peeneks hakitud küüslaugu ja soolaga. Valmis.

reede, 8. jaanuar 2010

Rillette

Sedakorda üks vahva talvine söök. Peen prantsuse nimi, toit ise imelihtne ja enese jaoks tõlgiksin ma selle süldikeetmisele lähedaseks tegevuseks, mille tulemus on maitsvam, huvitav miks ma selle peale ise pole tulnud?
Rillette selgitus on pärit Nami-Nami kokandussõnastikust - Prantusepärane roog lihast või kalast, mis on kuumutatud, siis ribastatud ja pandud purki omas mahlas, pealmiseks kihiks on rasvakiht mis roal säilida aitab. Serveeritakse külmalt, sobib hösti röstsaiale või erinevate hoidiste kõrvale.
Idee ise seda teha on pärit Liina blogist ja retsept on nii hästi-kurjasti kui kodus maitseaineid ja liha juhtus olema enam-vähem sealtsamast. Ääremärkusena olgu öeldud, et see on üks väheseid toite mille retsepti lugedes muutusin Pavlovi koeraks.

Vaja läheb:
1 kilo sea kaelakarbonaadi
1/2 kilo läbikasvanud liha
paar lehte loorberit
mõni oks tüümiani ja rosmariini
paar vürtspipart
soola
pipart

Liha 2-3 cm tükkideks ja üleöö kerge soolaga külmkappi. Järgmisel päeval hautamispoti põhja maitseained, liha tihedalt sinna sisse ja pisut vett ka põhja. 150 kraadi ja 5 tundi praeahjus. Siis potist vedelik läbi sõela, liha kahe kahvliga ribastada ja purkidesse-vormidesse-kaussidesse, vedelik peale valada ja jahedasse. Valmis. Ei pretendeeri mingile autentsusele, erinavaid rillette retsepte on netis mustmiljon, aga saadud tulemus rahuldas mind täiesti, järgmine kord proovin lõhet teha. Muusikasoovituseks rahustav mantra